Esimene päev. Või siis kolmas. Täna nokiti mu nina...

 Njah....

Lootsin, et pääsen nii, et keegi mul mingeid orke ninna ei topi. Aga paraku läks nii, et ei õnnestunud sellest rõõmust mööda hiilda. Teisipäevasel vahetuse üleandmisel oli keegi, kellega kokkupuute tagajärjel sai päris paras seltskond arste-abilisi-ja-muud-kaadrit võimaluse 10 päeva kodus olemist harjutada. Või noh, tegelikult kaubeldi seitsmele päevale. Ma ei tea, kui paljud neist rõõmustavad sellise võimaluse üle, aga mina igatahes olen nördinud. Kuna päevadel 7 ja 8 peaksin tegema tiheda tööpäeva Tallinnas, siis on mõõdukalt nõme, et pean neid päevi kuskile mujale ümber tõstma. Ja klientidest-patsientidest kah kahju - peavad teised veel ootama-kannatama.

Eks ta ole eraeluliselt kah nõme. Päevaks nr 5 oli mõte loodusesse minna. Ja päevaks 4 või 6 vanemate juurest läbi põigata. Ja võimalik, et päeva 4 õhtul sõbra juurde saunatama. A noh, mis sa hing ikka ära teed. Kui plaanid muutuvad, siis tuleb plaane muuta.

Plaanid:

* Valmistada loengud ette. Muidu oleks see tegevus nagunii viimasele hetkele jäänud. Nüüd on vähemalt teoreetiline võimalus olla pisut korralikum. Paistab...

* Pilli mängida. On teine kogu selle väitekirjanduse aegse perioodi mind süüdistaval pilgul vaadanud. Nüüd vaatan mina teda.

* Teha valmis haputainasepik.

* (Teha valmis tavaline sepik - kuna hetkel on kodus palju rediseid, siis tundub redisega võisepik ahvatleva mõttena).

* Luua mingisugune kord raamaturiiulisse

* Luua mingisugune kord riidekappidesse

* Teha kodutööd seoses rullusikude ja -suuskadega (kevad tulemas ju)